Monthly Archives: aprill 2014

Kuidas Peko Budapestis käis?

Standard

Kaarel Kütase pisiskulptuur Peko seikleb Budapesti tänavatel.
http://kaarelkytas.weebly.com/peko-seiklused.html

Kaks musi sulle, jää sõbraks mulle

Standard

“Olge valmis musitama,” hoiatan ma kõiki, keda ootab ees kohtumine mu ungarlasest ämmaga. Ta teab küll, et eestlased on pigem kätleja või heal juhul kallistaja tüüpi, aga üks korralik ungarlane tervitab ikka kahe põsemusiga – üks vasakule ja teine paremale poole.

Mulle tundub, et musitamine on ungarlastele emapiimaga kaasa antud. Selles, KUIDAS seda teha, pole loomulikult midagi keerulist. Igal inimesel on küll oma käekiri ja erinev peenmotoorika, aga üldiselt kehtib ikka põsk põse vastu reegel. Seevastu seda, MILLAL täpselt musitada, pole mulle siiamaani ükski ungarlane rahuldavalt seletada suutnud. “Tunde järgi,” on kõige tüüpilisem vastus. Aga minu meelest ei ole siin mingisugust loogikat.

Kui kohtun siinsete sõpradega, on asi lihtne. Olgu neid kaks või kakskümmend – musi tuleb kõigile anda. Sama protseduur tuleb läbida lahkudes. Mul on alati hea meel, kui suudame mõnelt ürituselt sedasi lahkuda, et kõigile viiekümnele osalejale pole põsemusi või ungari keeles “puszit” vaja anda. Viskame lihtsalt üle ukse kiire õhusuudluse ja läinud me olemegi. Üks-null minu kasuks!

Keerulisemaks läheb asi siis, kui kohtun mõne sõbra sõbraga esimest korda. Siis olen alati kimbatuses, kas lükata ette põsk või käsi. Sageli on ka see teine inimene veidi kohmetu – kohtub ta ju ikkagi eestlasega. Ei tea, mis puust need Eesti hõimulelled tehtud on, kaugel külmal maal üles kasvanud. On ka juhtunud, et kohtun kellegagi juba teist korda, aga mulle kuidagi ei meenu, kus ja millal me varemalt trehvanud oleme. Siis tuleb üldjuhul ikka musitada, aga päris kindel ei saa kunagi olla. Tavaliselt jään mina kohe kõigile meelde, sest olen eksootiline väljamaalane, aga mina ajan need Istvánid ja Ildikód alati sassi.

Kolleegidega on kõige keerulisem. Hommikuti tööle tulles ja õhtul koju minnes me muidugi ei “puszita”. Aga kui kohtume kuskil tööväliselt, tuleb vahel üks musiring ikka ära teha. Ei ole mina veel aru saanud, millal ja missuguste reeglite järgi see käib, aga siin on kõige lihtsam jälgida, mida teised teevad ja siis ka ise vastavalt toimida.

Lõpetuseks tagasi ämma juurde. Selle kuue aasta jooksul, mil teda tundnud olen, ei ole tema musireeglid mulle siiani selgeks saanud. Kui me mõnda aega kohtunud ei ole, käib väike põselaks ikka ära, aga kui näiteks eelmisel päeval juba kohtusime, sõltub musitamine vist kuu seisust – vahel saan kaks intensiivset lärtsakat, teinekord tervitab ta aga tagasihoidliku “szia”-ga. Sünnipäeva ja jõulude puhul tuleb iga saadud kingi eest tänutäheks musi anda; samuti on oodata musitormi iga enda tehtud kingi eest.

Üks on kindel – kallistamisega pole mõtet ungarlasele läheneda. Kui kohe üldse musitada ei taha, võib heal juhul käe ulatada. Aga alati toimib ka see, kui öelda, et oled tõbine. Pisikuid kardavad võrdselt kõik rahvused. J

Kristiina Sark

Ungarlased – kaugel, aga ometi nii lähedal

Standard

Kui ma Ungari ja ungarlaste peale mõtlen, ei meenu mulle esmalt mõni geograafiline paik, vaid eelkõige inimesed, keda mul on olnud võimalus lähemalt tundma õppida ja nendest tundmistest on välja kasvanud toredad sõprussidemed. Ei tea, kas see on juhus, aga minu parimateks sõpradeks on just ungarlased. Ma ei püüdle üldistustele, vaid panen sõnadesse oma tunnetuse sellest, kuidas mina ungarlasi näen.

Benediktiinide klooster Pannonhalma

Benediktiinide klooster Pannonhalma

Ungarlased on teatud mõttes nagu eestlasedki – sissepoole itaallased. Sissepoole suunatud pilk on muuhulgas seostatav teatud soomeugriliku maailmavaluga, melanhooliaga, ehk igatsusega millegi kättesaamatu järele. See seesmine intensiivsus on sümpaatne ja muudab nad justkui oma inimesteks.

Ungarlased on teatud mõttes vaoshoitud. Nad on siirad, aga sisemine vabadus jääb vahel vaoshoituse taha peitu. Ungarlasi iseloomustab traditsioonilembus. Näiteks tantsutubades järgitakse täie tõsidusega täpseid tantsusamme ja tantsida mitte nii hästi oskajad võiksid pigem pealtvaatajateks jääda.

Ungarlastel on üks kaugele silmatorkav omadus – viisakus, mis on neile vist emapiimaga kaasa antud. Situatsioon, kui sulle tehakse suure kaarega uksi lahti, tänatakse lakkamatult ja palutakse millegi pärast vabandust, on Ungaris tavaline ja võib eestlase jaoks isegi koomilisi pöördeid võtta.

Ungarlased ei suuda teineteisest lahkudes hüvasti jätta. Nad vestlevad enne külast äraminekut veel pool tundi ukse peal ning ainuke lohutus lahkumisel on see, et varsti kohtutakse jälle. Tavaline on seegi, et külakostiks pakitakse vahel terve nädala jagu toitu kaasa.

Ungarlased on abivalmid ja külalislahked. Olles ükskord väsinuna lõpetanud ringkäigu Pannonhalma kloostris, otsustasin ühe eestlasest sõbraga kohalikus kõrtsis jalgu puhata. Olime sedapuhku seal ainsad külalised. Kelneril oli meid nähes nii hea meel, et saime eriliselt luksusliku teeninduse osaliseks. Lõpuks oli ta meid lahkesti nõus ka autoga Budapesti viima.

IMG_0953

Ungarlased on heas mõttes uhked. Külastades oma sõpru ühes väikses külas, pidin ma, nagu tavaks, kohustuslikus korras erinevaid sorte omavalmistatud veine maitsma. Veinikeldri võti oli pere kõige vanema, umbes 90-aastase naisterahva käes ning vaid tema loal võis veinikeldrit avada. Pärast erinevate veinisortide mekkimist meenutas mulle ühe veini maitse Tokaj veini oma. Kui ma seda veinimeistrile kiituseks ütlesin, muutus ta ülevoolavalt rõõmsaks ning tormas komplimenti kohe oma naabrile teatama.

Kuna inimese hingeruum on põhjatu, jätkub avastamisruumi kindlasti kauaks. Ma olen tänulik, et mul on olnud võimalus just ungarlastega sõprust sõlmida.

Liska

Eile nägin ma Ungarit…

Standard

Kevadisest Budapestist 2011

Nüsisin just peegli ees küünekääridega oma tukka ja mõtlesin, et Ungari on minu südamemaa arusaamatutel põhjustel – ma pole kunagi täpselt mõistnud, miks ta mulle nii kangesti meeldib. Ja kui küsitakse, räägin ikka selle loo, kuidas mulle kunagi ammu siin otsekohe meeldis, siis hakkasin keelt õppima ja näe, siin ma olen. Reaktsioone on laias laastus kaks – kes ei saa aru, et mis ma siin leian ja kes rõõmustab. Mulle meeldib viimane variant rohkem, sest mina ju rõõmustan ka, kui keegi Eestis lihtsalt niisama heast peast oma südameriigi on avastanud. Ja lepib sellega, et Eestiga kaasneb ka pime, külm ja novembrikole, inimesed, kes talvel mässuvad kõvasti-kõvasti mantli sisse, mehed, kes “ei räägi”, ja kultuur, milles teise inimese piiride austamine maksab rohkem kui huvi või soojuse väljanäitamine – just niisama nagu mina lepin siin kuuma, kaeblemise, veniva asjaajamise ja kohatise pahura teenindusega ning veel hulga muude asjadega, millega meil Eestis paremini on.

***

Välismaalasena, ajutisena, on suhe linnaruumi püsielanikuga võrreldes hoopis teine. Ma pole siin ju päris turist, mulle meeldib mõelda, et ma olen külas.

Esiteks turisti või külalise pilk – vaatad kõike, tõesti pea kõike, ka kõige igapäevasemat, hoopis tähelepanelikumalt kui kodus. Märkad veidraid asju. Annad veidraid tähendusi. Aja jooksul see pilk pisut taheneb ja maheneb, aga nii lühikese aja jooksul ära küll ei kao. Aastatega ehk kaoks, aga aastateks pole mul plaanis jääda.

Teiseks kodustamine – turistina, päris ajutisena, pole kodustada vaja. Praegu ikka kodustan, aga kodustan teistmoodi kui päriskodus – tähtajaliselt, natukene, poole jalaga. Ja imestus, imetlus, eksootika ja võrdlus jääb.

***

Hakkan ungaristuma, või mina ka ei tea. Ärkasin hommikul kell 6 ja magama enam ei jäänud. Ja kuna mu kodupood, kust ma tahtsin hommikuks süüa osta, avati (alles!) kell 7, siis jalutasin ümber kvartali. Ohh, milline hommikuromantika! Elan sellises kohas, kus ühel pool teed on väike Lasnamäe ja teisel pool vanemad uhkemad majad. Minu oma on kõrgete lagedega mitte-lasnamäe tüüpi. Õhk oli veel karge ja linnud laulsid mis hirmus. Ja viljapuud õitsevad! Otse keset väike-Lasnamäed. Ja inimesed ootavad poe ukse taga järjekorras, millal pood lahti tehakse.

***

Igas Budapesti õllepoes kohtad sa vähemalt ühte eestlast. Sadamaid, noid õigeid, meresadamaid, siin riigis ju pole.

Niisiis, uitasin mina Tűzraktéri toetusüritusel, tegelikult selle paiga viimsel õhtusöömaajal ilmselt, sest kinni nad selle panevad. Kõigepealt kohtasin kahte eesti tüdrukut, kes siin kunstiülikoolis erasmustavad. Pisut aega hiljem õllepoes – lobiseme me sõbraga eesti keeles ja üks poiss ja tüdruk vaatavad meie poole ja muigavad. Tutvusime hästi toreda olemisega ungari-eesti segapaariga. Nii et ikka ja jälle – vigyázzanak!, Budapesti tänavail ei saa süüdimatult eesti keeles lobiseda ja arvata, et keegi sinust aru ei saa.

***

Sõidan mina trammis, vaatan, prükkar suure taarat täis plastmassriiuliga. Ja üks sümpaatse olekuga noormees vaatab teda ja naeratab omaette. Mina ei tea, mis või kas varem toimus. Igatahes, kui noormees Blaha Luisa téril maha läks, andis ta onule tahvli šokolaadi ja soovis, et Jumal õnnistaks. Kui ma õigesti tean, pole see siin mingi eriline religioosne soov, pigem lihtsalt viis midagi head öelda. Mille peale onu, too prükkar siis, kommenteeris, et näe … inimesed on ilusad ja head. Kõnetas mind ja saades aru, et ma olen välismaalane, oli nõus ka inglise keeles rääkima. Soovitas veedasid lugeda ja ennast harida, rääkis reinkarnatsioonist. Et ennast harida ja areneda ja mitte lõputult taassündida. Mille peale ma võtsin arvata, et teid ja viise areneda ja hea inimene olla on palju. Eks ta oli minuga vist nõus. Isegi rahast ja materiaalsetest väärtustest – et ainult vahend, eksole – jõudsime mõtteid vahetada. Onu oli sakris ja nokamütsiga, aga selge silmavaatega. Mina ei tea, kas Eestis lihtsalt ei juhtu minuga selliseid asju – ühistranspordi südamest-südamesse mõttevahetusi – või ma lihtsalt ei märka neid.

Moon

 


Auditiivne Ungari

Standard

Kohe esimestel Ungari-päevadel sai mulle selgeks, et võrreldes seni suhteliselt vaikse Tartu ja veel vaiksema kodukülaga tuleb harjuda hoopis kõrgema mürataseme ja sootuks teistsuguste ärritajatega. Kui telefon juhtub helisema parajasti hetkel, kui üritad Astoria ristmiku liikluskeerises ellu jääda, ei tule tsiviliseeritud vestlusest suurt midagi välja. Õigupoolest võib sellega ju harjuda ja harjudki, nii et selle järel tajud palju teravamalt neid hetki, mil lõpuks on õnnestunud sattuda kohta, kus valitseb vaikus või vähemalt suhteline vaikus.

Üks selliseid äratundmisi tabas mind üsna algusaegadel Budapesti kõrgeimast tipust Jánosi mäelt Libegő nime kandva köisraudteega alla linna poole hõljudes. Seal saab korraks puhata nii linnakärast kui muidu igal pool sagivate inimeste jutuvadast. Hiljem on vaikusekohti muidugi juurde tulnud, peab lihtsalt matkasihti valides arvestama, et koht ei oleks liiga käidav. Aga Ungari on õnneks piisavalt suur, matkaradu palju ja selliseid kohti leidub.

Vaikuse koht Pilisi mäestikus - Vaskapu ehk Raudvärav

Vaikuse koht Pilisi mäestikus – Vaskapu ehk Raudvärav

Kui silmad kinni panna ja lihtsalt kuulatada, kas on siis Ungaril mingid erijooned, mille alusel võiks teda identifitseerida? Muidugi keel – see tuttava rõhuga keel, kus rõhk on sõnade esimesel silbil ja tekitab tuttava tunde ka siis, kui sõnadest endist aru ei saa. Ungarlased räägivad üsna kiiresti ja sõnad võivad ka algajale keeleoskajale tabamatud olla. Läks tükk aega, enne kui hakkasin mõistma metroos kõlavaid lauseid reisijatele: Szíveskedjenek vigyázni, az ajtók záródnak! – Suvatsege tähelepanelikud olla, uksed sulguvad! Tõepoolest, polegi vast algtaseme sõnakasutus. Igatahes tean kedagi, kelle telefon toob kuuldavale just Budapesti metroohääle, kui ma talle juhtumisi helistama peaks.

Aga veel? Kas peale keele on veel iseloomulikke helimaastikke? On näiteks raudteejaamade infohõiked. Raudteejaamades kõlab enne olulist infot äratuntav meloodia, Ungari Riigiraudtee signaal, mida on kasutatud alates 1974. aastast. Selle lühikese meloodia on kirjutanud Tamás Székely ja ilmselt on tegemist kõige rohkem mängitud teosega üldse, mis on pärit ungarlase sulest. Rahvasuu kõneleb, et meloodia riimub sõnaga „vízvezetékszerelő“ ehk torulukksepp. Kuulata saab signaali näiteks siin: https://www.youtube.com/watch?v=3lb5n0uCdso

Umbes sama äratuntav on ka külades, väikelinnades ja äärelinnades tiirutav piimaauto, mis toob värske piima koju kätte. Autodel olevad valjuhääldid pasundavad kõigile ungarlastele lapsest saati tuttavat meloodiat kirjust vasikast, kel ei ole ei kõrvu ega saba (Boci, boci tarka, se füle, se farka, oda megyünk lakni, ahol tejet kapni!).

Kui mõelda ungari muusika või lauljate peale, siis meenuvad muidugi kohe Márta Sebestyén ja Mihály Dresch, aga paljud teisedki, kes on ühel või teisel perioodil mänginud olulist rolli mu kuuldelise Ungari kujunemises.

Dresch Mihály

Dresch Mihály

Pärast ungari keele tunde Budapesti ülikoolis lisandus minu „auditiivse Ungari“ fonoteeki ka kirikukellade helin. Sain teada, et komme lõuna ajal kirikukelli helistada on pärit Ungarist. 1456. aastal pidasid ungarlased lahinguid türklaste vastu, ja et kristlastel oleks sarnaselt muslimite imaamile midagi, mis kutsuks kristlikku maailma ühiselt palvetama türklaste löömise eest, andis paavst Calixtus III välja nn. Palvebulla. Pärast võidukat Nándorfehérvári (Belgradi) lahingut korrigeeriti bullat aga nii, et edaspidi tuli palvetada tänuks. Nii sai igapäevasest kirikukellade helistamisest komme esiti Ungaris ja hiljem levis see ka mujale katoliiklikku Euroopasse.

Kas Doonau voolamise hääl on teistsugune kui Emajõe oma? Kas Balatoni jää praguneb teistmoodi kui Võrtsjärve jääkaas? Kuidas pahiseb Szalajka juga või Gyöngyösi oja? Ei tea, erinevuse tabamiseks tuleb kõrva veel treenida, aga vett kuulata on mulle ikka meeldinud.

Szalajka_juga

Szalajka juga

Minu helilise Ungari juurde kuuluvad aga ka linnud. Szegediga tekkis mul õigupoolest esimest korda side siis, kui kord esimesel Szegedi sügisel rampväsinuna töölt koju vantsides kuulsin kõrguses sookurgede kluukeid. Nii nagu Eestiski, pean alati välja vaatama jooksma, kui nende kaeblikku hüüdu kostab. Mine tea, äkki on just need kurekolmnurgad tulnud minu kodukandist? Sookured on omamoodi ühendus minu kahe kodumaa – Eesti ja Ungari vahel.

Puud on hellad velled

Standard

Minu sõprus Ungariga on paljuski sõlmunud looduse kaudu. Juba ammu enne seda, kui oma jalaga esimest korda Ungari pinnale astusin, olin kuulnud, et siin kasvavad pöökpuumetsad. Neid tahtsin ma näha saada, teadmata isegi päriselt, miks. Pöökpuude all on mõnus jalutada sügisel, kui lehed on langenud ja lehtede vahelt leiab ka pöökpuuseemneid, mis on kesta eemaldamisel söödavad. Pöökpuude järgi on nimetatud terve mäestik – Bükk, aga pööki kasvab ka mujal, näiteks Lääne-Ungaris. Pöögid on halli tüvega ja nende võra nii lai ja tihe, et sellises metsas on alustaimestik väga hõre. Pöökpuuvilju ümbritseb karvane kest, mis küpsedes neljaks lõheneb. Neid kesti saab väga kenasti kasutada näiteks advendipärja kaunistamisel, pähklite tuum on aga söödav, nii et sügisene pöögimets on elamus mitmes mõttes – saab pruunis lehevaibas sahistada, ajaviiteks pöögipähkleid krõbistada ja ilusaid karvaseid kesti korjata.

Pöögid_Bükkszentkeresztis

Pöögid Bükkszentkeresztis

Mõne Ungarile iseloomuliku puuga võib kohtuda ka kirjanduse vahendusel. Ferenc Molnári „Pál-tänava poistes” kasvavad krundil slovaki osmiku ees mooruspuud, mille lehti Nemecsek korjas söögiks Csele siidiussidele. Juba ungari keeles lugesin hiljem Ervin Lázári novellikogumikku „Csillagmajor” („Tähemõisa”), milles esineb tegelasena Suurmoorus – keset väikest küla seisev puu, mille all külarahvas aeg-ajalt kokku koguneb. Tänu headele tuttavatele, kes teadsid minu sümpaatiat selle autori ja tema teoste vastu, sain puud oma ihusilmaga näha. Suurmoorus ehk Nagyszederfa seisab kunagises külas nimega Alsórácegrespuszta. Küla ennast enam ei ole, sest nii nagu Eestiski, on Ungaris väljasurnud külasid. Ervin Lázár aga äratas oma lapsepõlvemaailma ellu novellikogus. Suurmoorus on üsna vana ja hakkab kahjuks tasapisi kuivama, kuid ta kannab veel vilja. Tema viljad on valged ja meenutavad väliselt vaarikaid, nii et Suurmoorus on liigi poolest valge moorus. Aga moorpuu marjad võivad olla ka lillakasmustad ja siis on tegemist musta moorusega. Viljad on mõlemal magusad.

       

Mooruspuu_viljad

Mooruspuu viljad

Suurmoorus

Suurmoorus

Üks puid, mis on jäädvustatud ka kirjanduses, on pärnapuu Koloska orus. Pärn on Béla Hamvasi loomingus saanud ka nime: Győző. Puu on silmapaistev selle poolest, et tema seeme on kunagi langenud kaljulõhesse ja seal raskete tingimuste kiuste püsima jäänud. Győző puhul meeldib mulle õigupoolest tema kasvukoht: Koloska org ja sealsed matkarajad Balatoni põhjakaldal. Ja muidugi meeldib mulle ka see, mida kirjutas tema kohta filosoof ja kirjanik Béla Hamvas.

Koloska_oru_pärn

Koloska oru pärn

Oma lemmikupuu on mul ka Lääne-Ungari väikelinnas Kőszegis, mis iseenesest on üks minu lemmikkohti Ungaris – jälle tänu kirjandusele ja heale sõbrale. Hiidplataan, mille vanuseks arvatakse olevat 200 aastat. Plataani ümbert kinnivõtmiseks on vaja ikka mitu-mitu meest, tema ümbermõõt on ligi üheksa meetrit. Hiidplataan on seal täitsa kesklinnas, pisut majade vahel, aga kuna tema kõrvalt viib mööda Ungarit läbiv Sinine matkarada (Kéktúra), siis leiavad vähemasti matkalised ta kindlasti üles, ja loomulikult tunnevad ja armastavad teda ka kõik kohalikud. Kőszegi gümnasistidel oli varem kombeks enne olulisi eksameid tema all koos oma õpikutega veidi istuda, et eksamil ikka hästi läheks.

Märkimisväärseid puid on aga ka Budapestis. Näiteks Budapesti vanima puu tiitlit kannab 1789. aastal Pestis Kettsilla juurde istutatud akaatsia. Õigupoolest istutati sinna terve puiestee, esimene omasugune Pestis, kuid kogu alleest on tänapäevaks alles ainult see üks isend, keda tuleb aeg-ajalt uuesti toestada, sest aja jooksul on akaatsia ikka enam ja enam kaldu vajunud.

 

 

Hiigelplataan_Koszegis

Hiigelplataan Kőszegis

Natuke metsa poole olen ma ikka olnud ega eitagi seda. Kuigi ma armastan väga Budapesti ja tema suurlinlikkust, pean aeg-ajalt ikka metsa saama või vähemasti mõnd oma lemmikpuud külastama, nii et on hea, kui siin-seal on mõni isiklik tuttav ees ootamas.

Reet Klettenberg

Lugude ja piltide saatmise tingimused

Standard

Ungari Instituut kutsub kõiki, kel Ungariga seoses mõni tore mälestus või lugu jagada, seda kirja panema ja meile saatma. Kui Sul on mõni tore pilt, pane ka see teele – aadressile unginst@unginst.org.ee. Kirja pealkirjaks märgi “Blogivõistlus”.

Meie postiaadress:
Ungari Instituut

Piiskopi 2

10130 Tallinn

  1. Saadetav tekst peab olema eesti keeles, maksimaalse pikkusega kaks A4 lehekülge. Tekste võib saata nii trükitult kui käsikirjas. Käsikirjas kirjutatud tekstid trükime ümber ja originaaltekste säilitame enda arhiivis.

  2. Kõik saadetavad tekstid ja pildid on avalikud ning avaldame need veebikeskonnas saatja eesnimega. Saatja kontaktandmeid ei avaldata kolmandale osapoolele. Soovi korral võib saatja veebiblogis paluda anonüümsust (kasutame tema poolt valitud (varju)nime). See ei mõjuta kuidagi parimate tekstite ja piltide valimisel osalemist.

  3. Kõik saadetud tekstid ja pildid paneme üles veebiblogisse ungari.wordpress.com. Veebiblogisse laetud tekstide ja piltide õigused kuuluvad nende autoritele, kellele Ungari Instituudil on kohustus viidata, ning Ungari Instituudile. Piltide ja tekstide kasutamiseks palume luba küsida Ungari Instituudilt unginst@unginst.org.ee.

  4. Pilte võib saata nii digitaal- kui tavakujul. Tavakujul saadetud pildid skaneerime ja saadame seejärel soovi korral omanikule tagasi. Pildifaili suurus võib olla kuni 1 GB (k.a)

  5. Veebiblogisse saab töid saata 1.-30. aprillini 2014.

  6. 1.-10. mail 2014 valivad lugejad veebikeskkonnas ungari.wordpress.com oma lemmikloo ja lemmikpildi.

  7. Lugejate lemmikloo autorit premeerime kahe piletiga 28. juunil 2014 toimuvale Tallinna Linnateatri etendusele „Pál-tänava poisid“.

  8. Lugejate lemmikpildi autorit premeerime kahe piletiga 28. juunil 2014 toimuvale Tallinna Linnateatri etendusele „Pál-tänava poisid“.

  9. Ungari Instituut premeerib oma lemmiklugusid ja -pilte üllatusauhindadega.

Täname Tallinna Linnateatrit.