Daily Archives: 11/04/2014

Eile nägin ma Ungarit…

Standard

Kevadisest Budapestist 2011

Nüsisin just peegli ees küünekääridega oma tukka ja mõtlesin, et Ungari on minu südamemaa arusaamatutel põhjustel – ma pole kunagi täpselt mõistnud, miks ta mulle nii kangesti meeldib. Ja kui küsitakse, räägin ikka selle loo, kuidas mulle kunagi ammu siin otsekohe meeldis, siis hakkasin keelt õppima ja näe, siin ma olen. Reaktsioone on laias laastus kaks – kes ei saa aru, et mis ma siin leian ja kes rõõmustab. Mulle meeldib viimane variant rohkem, sest mina ju rõõmustan ka, kui keegi Eestis lihtsalt niisama heast peast oma südameriigi on avastanud. Ja lepib sellega, et Eestiga kaasneb ka pime, külm ja novembrikole, inimesed, kes talvel mässuvad kõvasti-kõvasti mantli sisse, mehed, kes “ei räägi”, ja kultuur, milles teise inimese piiride austamine maksab rohkem kui huvi või soojuse väljanäitamine – just niisama nagu mina lepin siin kuuma, kaeblemise, veniva asjaajamise ja kohatise pahura teenindusega ning veel hulga muude asjadega, millega meil Eestis paremini on.

***

Välismaalasena, ajutisena, on suhe linnaruumi püsielanikuga võrreldes hoopis teine. Ma pole siin ju päris turist, mulle meeldib mõelda, et ma olen külas.

Esiteks turisti või külalise pilk – vaatad kõike, tõesti pea kõike, ka kõige igapäevasemat, hoopis tähelepanelikumalt kui kodus. Märkad veidraid asju. Annad veidraid tähendusi. Aja jooksul see pilk pisut taheneb ja maheneb, aga nii lühikese aja jooksul ära küll ei kao. Aastatega ehk kaoks, aga aastateks pole mul plaanis jääda.

Teiseks kodustamine – turistina, päris ajutisena, pole kodustada vaja. Praegu ikka kodustan, aga kodustan teistmoodi kui päriskodus – tähtajaliselt, natukene, poole jalaga. Ja imestus, imetlus, eksootika ja võrdlus jääb.

***

Hakkan ungaristuma, või mina ka ei tea. Ärkasin hommikul kell 6 ja magama enam ei jäänud. Ja kuna mu kodupood, kust ma tahtsin hommikuks süüa osta, avati (alles!) kell 7, siis jalutasin ümber kvartali. Ohh, milline hommikuromantika! Elan sellises kohas, kus ühel pool teed on väike Lasnamäe ja teisel pool vanemad uhkemad majad. Minu oma on kõrgete lagedega mitte-lasnamäe tüüpi. Õhk oli veel karge ja linnud laulsid mis hirmus. Ja viljapuud õitsevad! Otse keset väike-Lasnamäed. Ja inimesed ootavad poe ukse taga järjekorras, millal pood lahti tehakse.

***

Igas Budapesti õllepoes kohtad sa vähemalt ühte eestlast. Sadamaid, noid õigeid, meresadamaid, siin riigis ju pole.

Niisiis, uitasin mina Tűzraktéri toetusüritusel, tegelikult selle paiga viimsel õhtusöömaajal ilmselt, sest kinni nad selle panevad. Kõigepealt kohtasin kahte eesti tüdrukut, kes siin kunstiülikoolis erasmustavad. Pisut aega hiljem õllepoes – lobiseme me sõbraga eesti keeles ja üks poiss ja tüdruk vaatavad meie poole ja muigavad. Tutvusime hästi toreda olemisega ungari-eesti segapaariga. Nii et ikka ja jälle – vigyázzanak!, Budapesti tänavail ei saa süüdimatult eesti keeles lobiseda ja arvata, et keegi sinust aru ei saa.

***

Sõidan mina trammis, vaatan, prükkar suure taarat täis plastmassriiuliga. Ja üks sümpaatse olekuga noormees vaatab teda ja naeratab omaette. Mina ei tea, mis või kas varem toimus. Igatahes, kui noormees Blaha Luisa téril maha läks, andis ta onule tahvli šokolaadi ja soovis, et Jumal õnnistaks. Kui ma õigesti tean, pole see siin mingi eriline religioosne soov, pigem lihtsalt viis midagi head öelda. Mille peale onu, too prükkar siis, kommenteeris, et näe … inimesed on ilusad ja head. Kõnetas mind ja saades aru, et ma olen välismaalane, oli nõus ka inglise keeles rääkima. Soovitas veedasid lugeda ja ennast harida, rääkis reinkarnatsioonist. Et ennast harida ja areneda ja mitte lõputult taassündida. Mille peale ma võtsin arvata, et teid ja viise areneda ja hea inimene olla on palju. Eks ta oli minuga vist nõus. Isegi rahast ja materiaalsetest väärtustest – et ainult vahend, eksole – jõudsime mõtteid vahetada. Onu oli sakris ja nokamütsiga, aga selge silmavaatega. Mina ei tea, kas Eestis lihtsalt ei juhtu minuga selliseid asju – ühistranspordi südamest-südamesse mõttevahetusi – või ma lihtsalt ei märka neid.

Moon

 


Auditiivne Ungari

Standard

Kohe esimestel Ungari-päevadel sai mulle selgeks, et võrreldes seni suhteliselt vaikse Tartu ja veel vaiksema kodukülaga tuleb harjuda hoopis kõrgema mürataseme ja sootuks teistsuguste ärritajatega. Kui telefon juhtub helisema parajasti hetkel, kui üritad Astoria ristmiku liikluskeerises ellu jääda, ei tule tsiviliseeritud vestlusest suurt midagi välja. Õigupoolest võib sellega ju harjuda ja harjudki, nii et selle järel tajud palju teravamalt neid hetki, mil lõpuks on õnnestunud sattuda kohta, kus valitseb vaikus või vähemalt suhteline vaikus.

Üks selliseid äratundmisi tabas mind üsna algusaegadel Budapesti kõrgeimast tipust Jánosi mäelt Libegő nime kandva köisraudteega alla linna poole hõljudes. Seal saab korraks puhata nii linnakärast kui muidu igal pool sagivate inimeste jutuvadast. Hiljem on vaikusekohti muidugi juurde tulnud, peab lihtsalt matkasihti valides arvestama, et koht ei oleks liiga käidav. Aga Ungari on õnneks piisavalt suur, matkaradu palju ja selliseid kohti leidub.

Vaikuse koht Pilisi mäestikus - Vaskapu ehk Raudvärav

Vaikuse koht Pilisi mäestikus – Vaskapu ehk Raudvärav

Kui silmad kinni panna ja lihtsalt kuulatada, kas on siis Ungaril mingid erijooned, mille alusel võiks teda identifitseerida? Muidugi keel – see tuttava rõhuga keel, kus rõhk on sõnade esimesel silbil ja tekitab tuttava tunde ka siis, kui sõnadest endist aru ei saa. Ungarlased räägivad üsna kiiresti ja sõnad võivad ka algajale keeleoskajale tabamatud olla. Läks tükk aega, enne kui hakkasin mõistma metroos kõlavaid lauseid reisijatele: Szíveskedjenek vigyázni, az ajtók záródnak! – Suvatsege tähelepanelikud olla, uksed sulguvad! Tõepoolest, polegi vast algtaseme sõnakasutus. Igatahes tean kedagi, kelle telefon toob kuuldavale just Budapesti metroohääle, kui ma talle juhtumisi helistama peaks.

Aga veel? Kas peale keele on veel iseloomulikke helimaastikke? On näiteks raudteejaamade infohõiked. Raudteejaamades kõlab enne olulist infot äratuntav meloodia, Ungari Riigiraudtee signaal, mida on kasutatud alates 1974. aastast. Selle lühikese meloodia on kirjutanud Tamás Székely ja ilmselt on tegemist kõige rohkem mängitud teosega üldse, mis on pärit ungarlase sulest. Rahvasuu kõneleb, et meloodia riimub sõnaga „vízvezetékszerelő“ ehk torulukksepp. Kuulata saab signaali näiteks siin: https://www.youtube.com/watch?v=3lb5n0uCdso

Umbes sama äratuntav on ka külades, väikelinnades ja äärelinnades tiirutav piimaauto, mis toob värske piima koju kätte. Autodel olevad valjuhääldid pasundavad kõigile ungarlastele lapsest saati tuttavat meloodiat kirjust vasikast, kel ei ole ei kõrvu ega saba (Boci, boci tarka, se füle, se farka, oda megyünk lakni, ahol tejet kapni!).

Kui mõelda ungari muusika või lauljate peale, siis meenuvad muidugi kohe Márta Sebestyén ja Mihály Dresch, aga paljud teisedki, kes on ühel või teisel perioodil mänginud olulist rolli mu kuuldelise Ungari kujunemises.

Dresch Mihály

Dresch Mihály

Pärast ungari keele tunde Budapesti ülikoolis lisandus minu „auditiivse Ungari“ fonoteeki ka kirikukellade helin. Sain teada, et komme lõuna ajal kirikukelli helistada on pärit Ungarist. 1456. aastal pidasid ungarlased lahinguid türklaste vastu, ja et kristlastel oleks sarnaselt muslimite imaamile midagi, mis kutsuks kristlikku maailma ühiselt palvetama türklaste löömise eest, andis paavst Calixtus III välja nn. Palvebulla. Pärast võidukat Nándorfehérvári (Belgradi) lahingut korrigeeriti bullat aga nii, et edaspidi tuli palvetada tänuks. Nii sai igapäevasest kirikukellade helistamisest komme esiti Ungaris ja hiljem levis see ka mujale katoliiklikku Euroopasse.

Kas Doonau voolamise hääl on teistsugune kui Emajõe oma? Kas Balatoni jää praguneb teistmoodi kui Võrtsjärve jääkaas? Kuidas pahiseb Szalajka juga või Gyöngyösi oja? Ei tea, erinevuse tabamiseks tuleb kõrva veel treenida, aga vett kuulata on mulle ikka meeldinud.

Szalajka_juga

Szalajka juga

Minu helilise Ungari juurde kuuluvad aga ka linnud. Szegediga tekkis mul õigupoolest esimest korda side siis, kui kord esimesel Szegedi sügisel rampväsinuna töölt koju vantsides kuulsin kõrguses sookurgede kluukeid. Nii nagu Eestiski, pean alati välja vaatama jooksma, kui nende kaeblikku hüüdu kostab. Mine tea, äkki on just need kurekolmnurgad tulnud minu kodukandist? Sookured on omamoodi ühendus minu kahe kodumaa – Eesti ja Ungari vahel.