Auditiivne Ungari

Standard

Kohe esimestel Ungari-päevadel sai mulle selgeks, et võrreldes seni suhteliselt vaikse Tartu ja veel vaiksema kodukülaga tuleb harjuda hoopis kõrgema mürataseme ja sootuks teistsuguste ärritajatega. Kui telefon juhtub helisema parajasti hetkel, kui üritad Astoria ristmiku liikluskeerises ellu jääda, ei tule tsiviliseeritud vestlusest suurt midagi välja. Õigupoolest võib sellega ju harjuda ja harjudki, nii et selle järel tajud palju teravamalt neid hetki, mil lõpuks on õnnestunud sattuda kohta, kus valitseb vaikus või vähemalt suhteline vaikus.

Üks selliseid äratundmisi tabas mind üsna algusaegadel Budapesti kõrgeimast tipust Jánosi mäelt Libegő nime kandva köisraudteega alla linna poole hõljudes. Seal saab korraks puhata nii linnakärast kui muidu igal pool sagivate inimeste jutuvadast. Hiljem on vaikusekohti muidugi juurde tulnud, peab lihtsalt matkasihti valides arvestama, et koht ei oleks liiga käidav. Aga Ungari on õnneks piisavalt suur, matkaradu palju ja selliseid kohti leidub.

Vaikuse koht Pilisi mäestikus - Vaskapu ehk Raudvärav

Vaikuse koht Pilisi mäestikus – Vaskapu ehk Raudvärav

Kui silmad kinni panna ja lihtsalt kuulatada, kas on siis Ungaril mingid erijooned, mille alusel võiks teda identifitseerida? Muidugi keel – see tuttava rõhuga keel, kus rõhk on sõnade esimesel silbil ja tekitab tuttava tunde ka siis, kui sõnadest endist aru ei saa. Ungarlased räägivad üsna kiiresti ja sõnad võivad ka algajale keeleoskajale tabamatud olla. Läks tükk aega, enne kui hakkasin mõistma metroos kõlavaid lauseid reisijatele: Szíveskedjenek vigyázni, az ajtók záródnak! – Suvatsege tähelepanelikud olla, uksed sulguvad! Tõepoolest, polegi vast algtaseme sõnakasutus. Igatahes tean kedagi, kelle telefon toob kuuldavale just Budapesti metroohääle, kui ma talle juhtumisi helistama peaks.

Aga veel? Kas peale keele on veel iseloomulikke helimaastikke? On näiteks raudteejaamade infohõiked. Raudteejaamades kõlab enne olulist infot äratuntav meloodia, Ungari Riigiraudtee signaal, mida on kasutatud alates 1974. aastast. Selle lühikese meloodia on kirjutanud Tamás Székely ja ilmselt on tegemist kõige rohkem mängitud teosega üldse, mis on pärit ungarlase sulest. Rahvasuu kõneleb, et meloodia riimub sõnaga „vízvezetékszerelő“ ehk torulukksepp. Kuulata saab signaali näiteks siin: https://www.youtube.com/watch?v=3lb5n0uCdso

Umbes sama äratuntav on ka külades, väikelinnades ja äärelinnades tiirutav piimaauto, mis toob värske piima koju kätte. Autodel olevad valjuhääldid pasundavad kõigile ungarlastele lapsest saati tuttavat meloodiat kirjust vasikast, kel ei ole ei kõrvu ega saba (Boci, boci tarka, se füle, se farka, oda megyünk lakni, ahol tejet kapni!).

Kui mõelda ungari muusika või lauljate peale, siis meenuvad muidugi kohe Márta Sebestyén ja Mihály Dresch, aga paljud teisedki, kes on ühel või teisel perioodil mänginud olulist rolli mu kuuldelise Ungari kujunemises.

Dresch Mihály

Dresch Mihály

Pärast ungari keele tunde Budapesti ülikoolis lisandus minu „auditiivse Ungari“ fonoteeki ka kirikukellade helin. Sain teada, et komme lõuna ajal kirikukelli helistada on pärit Ungarist. 1456. aastal pidasid ungarlased lahinguid türklaste vastu, ja et kristlastel oleks sarnaselt muslimite imaamile midagi, mis kutsuks kristlikku maailma ühiselt palvetama türklaste löömise eest, andis paavst Calixtus III välja nn. Palvebulla. Pärast võidukat Nándorfehérvári (Belgradi) lahingut korrigeeriti bullat aga nii, et edaspidi tuli palvetada tänuks. Nii sai igapäevasest kirikukellade helistamisest komme esiti Ungaris ja hiljem levis see ka mujale katoliiklikku Euroopasse.

Kas Doonau voolamise hääl on teistsugune kui Emajõe oma? Kas Balatoni jää praguneb teistmoodi kui Võrtsjärve jääkaas? Kuidas pahiseb Szalajka juga või Gyöngyösi oja? Ei tea, erinevuse tabamiseks tuleb kõrva veel treenida, aga vett kuulata on mulle ikka meeldinud.

Szalajka_juga

Szalajka juga

Minu helilise Ungari juurde kuuluvad aga ka linnud. Szegediga tekkis mul õigupoolest esimest korda side siis, kui kord esimesel Szegedi sügisel rampväsinuna töölt koju vantsides kuulsin kõrguses sookurgede kluukeid. Nii nagu Eestiski, pean alati välja vaatama jooksma, kui nende kaeblikku hüüdu kostab. Mine tea, äkki on just need kurekolmnurgad tulnud minu kodukandist? Sookured on omamoodi ühendus minu kahe kodumaa – Eesti ja Ungari vahel.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s