Ungarlased – kaugel, aga ometi nii lähedal

Standard

Kui ma Ungari ja ungarlaste peale mõtlen, ei meenu mulle esmalt mõni geograafiline paik, vaid eelkõige inimesed, keda mul on olnud võimalus lähemalt tundma õppida ja nendest tundmistest on välja kasvanud toredad sõprussidemed. Ei tea, kas see on juhus, aga minu parimateks sõpradeks on just ungarlased. Ma ei püüdle üldistustele, vaid panen sõnadesse oma tunnetuse sellest, kuidas mina ungarlasi näen.

Benediktiinide klooster Pannonhalma

Benediktiinide klooster Pannonhalma

Ungarlased on teatud mõttes nagu eestlasedki – sissepoole itaallased. Sissepoole suunatud pilk on muuhulgas seostatav teatud soomeugriliku maailmavaluga, melanhooliaga, ehk igatsusega millegi kättesaamatu järele. See seesmine intensiivsus on sümpaatne ja muudab nad justkui oma inimesteks.

Ungarlased on teatud mõttes vaoshoitud. Nad on siirad, aga sisemine vabadus jääb vahel vaoshoituse taha peitu. Ungarlasi iseloomustab traditsioonilembus. Näiteks tantsutubades järgitakse täie tõsidusega täpseid tantsusamme ja tantsida mitte nii hästi oskajad võiksid pigem pealtvaatajateks jääda.

Ungarlastel on üks kaugele silmatorkav omadus – viisakus, mis on neile vist emapiimaga kaasa antud. Situatsioon, kui sulle tehakse suure kaarega uksi lahti, tänatakse lakkamatult ja palutakse millegi pärast vabandust, on Ungaris tavaline ja võib eestlase jaoks isegi koomilisi pöördeid võtta.

Ungarlased ei suuda teineteisest lahkudes hüvasti jätta. Nad vestlevad enne külast äraminekut veel pool tundi ukse peal ning ainuke lohutus lahkumisel on see, et varsti kohtutakse jälle. Tavaline on seegi, et külakostiks pakitakse vahel terve nädala jagu toitu kaasa.

Ungarlased on abivalmid ja külalislahked. Olles ükskord väsinuna lõpetanud ringkäigu Pannonhalma kloostris, otsustasin ühe eestlasest sõbraga kohalikus kõrtsis jalgu puhata. Olime sedapuhku seal ainsad külalised. Kelneril oli meid nähes nii hea meel, et saime eriliselt luksusliku teeninduse osaliseks. Lõpuks oli ta meid lahkesti nõus ka autoga Budapesti viima.

IMG_0953

Ungarlased on heas mõttes uhked. Külastades oma sõpru ühes väikses külas, pidin ma, nagu tavaks, kohustuslikus korras erinevaid sorte omavalmistatud veine maitsma. Veinikeldri võti oli pere kõige vanema, umbes 90-aastase naisterahva käes ning vaid tema loal võis veinikeldrit avada. Pärast erinevate veinisortide mekkimist meenutas mulle ühe veini maitse Tokaj veini oma. Kui ma seda veinimeistrile kiituseks ütlesin, muutus ta ülevoolavalt rõõmsaks ning tormas komplimenti kohe oma naabrile teatama.

Kuna inimese hingeruum on põhjatu, jätkub avastamisruumi kindlasti kauaks. Ma olen tänulik, et mul on olnud võimalus just ungarlastega sõprust sõlmida.

Liska

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s