Kaks musi sulle, jää sõbraks mulle

Standard

“Olge valmis musitama,” hoiatan ma kõiki, keda ootab ees kohtumine mu ungarlasest ämmaga. Ta teab küll, et eestlased on pigem kätleja või heal juhul kallistaja tüüpi, aga üks korralik ungarlane tervitab ikka kahe põsemusiga – üks vasakule ja teine paremale poole.

Mulle tundub, et musitamine on ungarlastele emapiimaga kaasa antud. Selles, KUIDAS seda teha, pole loomulikult midagi keerulist. Igal inimesel on küll oma käekiri ja erinev peenmotoorika, aga üldiselt kehtib ikka põsk põse vastu reegel. Seevastu seda, MILLAL täpselt musitada, pole mulle siiamaani ükski ungarlane rahuldavalt seletada suutnud. “Tunde järgi,” on kõige tüüpilisem vastus. Aga minu meelest ei ole siin mingisugust loogikat.

Kui kohtun siinsete sõpradega, on asi lihtne. Olgu neid kaks või kakskümmend – musi tuleb kõigile anda. Sama protseduur tuleb läbida lahkudes. Mul on alati hea meel, kui suudame mõnelt ürituselt sedasi lahkuda, et kõigile viiekümnele osalejale pole põsemusi või ungari keeles “puszit” vaja anda. Viskame lihtsalt üle ukse kiire õhusuudluse ja läinud me olemegi. Üks-null minu kasuks!

Keerulisemaks läheb asi siis, kui kohtun mõne sõbra sõbraga esimest korda. Siis olen alati kimbatuses, kas lükata ette põsk või käsi. Sageli on ka see teine inimene veidi kohmetu – kohtub ta ju ikkagi eestlasega. Ei tea, mis puust need Eesti hõimulelled tehtud on, kaugel külmal maal üles kasvanud. On ka juhtunud, et kohtun kellegagi juba teist korda, aga mulle kuidagi ei meenu, kus ja millal me varemalt trehvanud oleme. Siis tuleb üldjuhul ikka musitada, aga päris kindel ei saa kunagi olla. Tavaliselt jään mina kohe kõigile meelde, sest olen eksootiline väljamaalane, aga mina ajan need Istvánid ja Ildikód alati sassi.

Kolleegidega on kõige keerulisem. Hommikuti tööle tulles ja õhtul koju minnes me muidugi ei “puszita”. Aga kui kohtume kuskil tööväliselt, tuleb vahel üks musiring ikka ära teha. Ei ole mina veel aru saanud, millal ja missuguste reeglite järgi see käib, aga siin on kõige lihtsam jälgida, mida teised teevad ja siis ka ise vastavalt toimida.

Lõpetuseks tagasi ämma juurde. Selle kuue aasta jooksul, mil teda tundnud olen, ei ole tema musireeglid mulle siiani selgeks saanud. Kui me mõnda aega kohtunud ei ole, käib väike põselaks ikka ära, aga kui näiteks eelmisel päeval juba kohtusime, sõltub musitamine vist kuu seisust – vahel saan kaks intensiivset lärtsakat, teinekord tervitab ta aga tagasihoidliku “szia”-ga. Sünnipäeva ja jõulude puhul tuleb iga saadud kingi eest tänutäheks musi anda; samuti on oodata musitormi iga enda tehtud kingi eest.

Üks on kindel – kallistamisega pole mõtet ungarlasele läheneda. Kui kohe üldse musitada ei taha, võib heal juhul käe ulatada. Aga alati toimib ka see, kui öelda, et oled tõbine. Pisikuid kardavad võrdselt kõik rahvused. J

Kristiina Sark

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s