Meie Ungari

Standard

M ja H

28. august 2013 – „viimane“ lõuna kõige parema ja kallima õega maailmas. Sel päeval pakkis ta kokku oma asjad ja lendas sinna, kuhu ta kuulub, Budapesti. Hommik oli kiire, oli vaja teha soeng ja meik, vaadata üle riided, läksime ema, õde Helina ja Pätaga (Helina kass, kes samuti võttis ette pika lennu) pildistama. Nii igaks juhuks, mine tea millal jälle näeme või ühisele pildile satume ja kui pilt juba raamis, on ilus vaadata.

Pildistamas käidud, ajasin õdele (jah, õdele, sest nii ma teda kutsun, mitte õele, õel ta kohe kindlasti ei ole, kaugel sellest) mingit jura, et mul on vaja korra sadamas sõbranna juures käia. Jõudsime kohale ja jalutasime kohviku suunas, seal ootas meid ilus kaetud laud, ei puudunud šampus, kingitused, kõik oli super. Just sellise ilusa viimase lõunaga, just selle naeratuse ja säraga silmades jään ma igatsema oma kõige kallimat. Söödud, joodud ja kingitus kasutusele võetud, võtsime suuna lennujaama. Mitte ei tahtnud kohvrit sealt pagasnikust välja võtta ja sammuda check-in’i poole, teades piisavalt ennast ja oma ema, pisaraid jätkub. Oli aeg, kallistasin ja musitasin õde nii, nagu ta lahkuks igaveseks ega tule enam meie juurde tagasi .

Möödusid minutid, tunnid, päevad, ma igatsesin õde rohkem kui kunagi varem. Nimelt on mu kallis õde endine “ungarlane”, ta on seal elanud ja õppinud, teeninud leiba võõral maal, tutvunud sealsete kommete ja eluga, ta armastab seda maad ja kultuuri. Meie kadunud vanaema ütles alati, see on koht, kuhu kuulub Helina süda ja sinna läheb ta veel tagasi ja nii läkski. Ma helistasin talle Skype´is (jõulud olime koos, Helina, tema kihlatu Henrik ja Päta, küll mitte ühes riigis, ühes linnas, aga koos), me rääkisime iga päev, kuni möödusid nädalad ja kuud, õnneks aga mitte aastad.

3. mai 2014, mul on homme sünnipäev, see on alati olnud üks tore päev, täis üllatusi ja perekonnaga veedetud aega, seekord ei olnud aga õde, kuigi ma seda südamest olin lootnud. Kell lähenes keskööle, ema tõi mu kingituse. Ma avasin ümbriku ja seal oli hunnikus pabereid. Oli hämar ja eks see juures olev aastakene oli juba mõjuma hakanud, aga esimesel lugemisel ei saanud ma kohe arugi millega tegu. Seal olid piletid, lennupiletid – õde tuleb koju!!!! olid mu esimesed sõnad ja seda juba 1.juulil. Kõigest mõni kuu veel ja ma näen teda ja saan teda kallistada ja öelda ilma Skype vahenduseta, kui väga ma teda armastan. Ema pühkis aga pisaraid ja palus mul teised paberid läbi lugeda. Seal olid lennupiletid minu nimele, ma lähen Ungarisse! olid mu järgmised sõnad. Ma saan näha oma silmaga seda, mida armastab mu õde, riiki, kust on pärit tema armastatu, seda imelist maad, kus on Pätakese uus kodu ja kohta, mida hakkan ka mina armastama, meie Ungarit.

Madli Oja

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s