Esimest korda 2011. aasta augustis Budapesti lennujaamast väljudes mõtlesin, mis oli mul küll arus, kui ennast nii paksult riidesse panin? Sisenenud vahetusõpilasena tollal eksootilisse leitsakusse adusin, et sellest peab saama minu kodu, keelest minu emakeel, vahetusperest minu päris pere, koolis annan endast kõik ja mis kõige tähtsam – selle vahetusaastaga pean kogema madjarite elu täiel rinnal!
Algas kõik autosõiduga uue kodu poole, kui õppisin ära oma esimese ja siiani lemmiku sõna –görögdinnye (arbuus). Kuidas ma varem teadlik polnud, et mu tulevasel kodumaal on igalpool marumaitsvad arbuusid, virsikud ja melonidki?! Sellest edasi oli armumine lihtne..
Esimene samm oli ungari keel – nii võluvalt pöörane, lapselikult armas ja siiras. Sügise hakul läksin pagarikotta ja soovisin osta oma uut lemmikut – kakaorulli. Selle asemel, et öelda: „palun mulle üks kakaós csiga (kakaorull)“, ütlesin mina algajana susisevate häälikute valdkonnas: „palun mulle üks kakaós cigány (kakaone MUSTLANE)“. Elades Egeris, kus mustlaseid on palju, oli mul muidugi piinlik… Paraku peab tõdema, et eksimine on parim keeleõpe!
Koolist tagasi tulles soovisin kord isale öelda, et mul läheb koolis mõnusalt, sest „laza vagyok (olen lebo)“, kuid muidugi ajasin sassi ja ütlesin „lazac vagyok (olen lõhekala)“. Lemmikuks eksimiseks kujunes siiski kohtumine mehega, kellel oli muistne ja harukordne nimi – Álmos. See sõna tähistab tänapäeval ka ühte sõna – unine. Meie kohtumine nägi välja järgmine: „Tere! Minu nimi on Álmos!“ ja mina vastu: „Väga meeldiv! Mina olen ka unine! Eile oli meil vägagi väsitav pidu!“. Selle peale järgnes mitme inimese lakkamatu naer ja pooletunnine selgitus, et maailmas päriselt eksisteerib selliseid nimesid ka nagu Unine!
Teine samm minu kiindumuse süvenemisel oli toit. Mis tunne on minna 45+ kraadi käes mõnuledes aeda ja võtta sealt maailma kõige mahlasemad paprikad! Teed ilusti endale suupäraseks, hakkad sööma.. ja avastad… et oled võtnud tšillipaprika, mis näeb täpselt samasugune välja, nagu tavalised ungari paprikad! Esimest korda kirusin ennast ja mõtisklesin selle üle, et kuhu ma küll sattunud olen? Selle teravusega ei harju ju kunagi ära! Muidugi olin paar kuud hiljem just mina see, kes ungari vanameestega teravate paprikate söömises mõõtu võttis ning isegi hommikusöögiks sõin neid marineeritult!
Minu armas ungari ema mängis põhirolli minu toitu armumisel. Nagu tüüpiline ülihoolitsev ungari naine, siis toideti ka mind maailma kõige rammusamate ja maitsvamate söökidega. Iga teine toit pakatas paprikast. Kohtasin niivõrd palju kirjeldamatut, mida eestlastele raske seletada: lángos, szilvásgombóc, pálinka, meggyleves, bejgli, kürtőskalács, törökméz. Samas ka midagi eestlaslikumat: rétes, hortobágyi palacsinta, kifli, rakott krumpli, pörkölt, gulyás (siinkohal tasub Googeldada, kui pole kursis ungari köögiga! ;). Muidugi nimekiri jätkub ja midagi on igale maitsele! Sümpaatne on, et puudust ei pea tundma ka verivorstidest, kapsast ja kohukestest –Túró Rudi ootab teid! Kõige imelikum oli see, kui tehti lihasuppi, siis kõik porgandid, liha ja muu kraam on tükeldamata ja eraldi – igaüks tõstab ise ja asub kahvliga lammutama. Ainus asi, mida ma ei suuda siiani jumaldada on túrós csusza. Õnneks mu ungari isa muigab selle peale, võtab minu portsu endale ja ütleb karmilt, et kui ei söö, siis valab vähemalt veinigi juurde! Millestki ei tohi puudu jääda! Egerit ümbritsevad igast küljest viinamarjad ja veinikeldrid, aasta lõpuks oleksin võinud asutada juba isikliku sommeljeede kursuse… Samuti olen eksperdiks toidust rääkimisel – meie koolis olid põhiteemad toit ja „oi, mis su ema sulle täna kaasa tegi?“.
Muidugi ei saa üle inimestest. Ootasin ungarlastest keevaverelisust, pakatavat naeru. Sain ka seda, kuid tegelikkus jahmatas mind. On aru saada, et soome-ugri juureke on neil ikkagi sees olemas! Ungarlastes on samamoodi mingit melanhoolsust, maailmakurbust, mida esineb eestlasteski. Peab küll tõdema, et ungarlaste külalislahkus on eriti südamelähedane ja samuti oskavad nad olla ka ülevoolavalt lõbusad elunautlejad. Põhierinevus meie rahvuste vahel on põsemusid. Ei tasu kallistamisele aega kulutada, pigem paar kõlavat musikest ja asi ants! Mõned entusiastid võtavad sinust õlgadest kinni ja suruvad ennast lausa jõuga põskedele. Rekordiks oli mul 7 põsemusi ühe korraga. Vahel küll tekib segadus, et palju anda, millal anda, kuid parem lihtsalt anda südamest nii nagu tuleb!
Ungarlased on parasjagu töökad ja andekad. Tituleeriksin selle leiutamise kodumaaks: pastakas, ruubiku-kuubik, aluspesu, C-vitamiinid, seep, tikud, Prezi, (tuumapomm teoreetiliselt ka, kuid selle üle ei olda niivõrd uhked) ning selle nimekirja pikkus kujuneks Ungarini välja… Ometigi on need geniaalsused tulnud just sealt, kus tundsin ennast koolis niivõrd stressivabalt ja lapsed olid elus – ei närveerinud kunagi kontrolltööde pärast, kodutöödele pea kunagi aega ei läinud, õpilased magasid öösel piisavalt. Hoolimata sellest õhkkonnast valitseb lastes motivatsioon ja üksteist abistav suhtumine.
Ungarlased küsivad kohtudes, „kuidas läheb?“, „mis uudist?“. Selle peale kas kurdetakse oma raske elu ära või öeldakse, et „mitte midagi erilist“. Sellele järgneb paljudes seltskondades tundidepikkune ränk ja raske vestlus teemal, miks on maailm nii ebaõiglane ja Trianoni tõttu on Ungari endistest maadest ainult 30% alles… see on iga ungarlase absoluutne suurim südamevalu. Ungari noorte seas keeb ka suur seltskonnaelu, kevadel on igaühel kaaslane ning koolis vallaline olla oli lausa harukordne! Kui jutt läheb liikvele, et kellelegi meeldib keegi, siis Ungaris aitavad kõik sellele kaasa, jutud ainult juttudeks ei jää ja igaüks teeb oma panuse!
Ungari juures paeluvad ka traditsioonid ja kultuur. Arhitektuur, mida võiksin lihtsalt ammulisui jälgida tunde ning Doonau kaldal istumine, taustaks mängimas Sinisel Doonaul ning Buda tuledemeri… Budapesti metroolõhn, mis on mu elu suurim sõltuvus, millele ei jää alla ka Egeris leviv kürtőskalácsi aroom. Kombed varieeruvad võikatest seatappudest nimepäevade ülistamiseni. Jõulude ajal katoliiklikus kirkus käies viskusid ülejäänud 1000 kaaskuulajat järsku põlvedele, mina hüppasin kiiresti järgi. Maad kattis tollal sentimeetrine lumi, tuppa toodi enamasti nulud. Talve kauaks ei jätkunud, juba märtsis oli 35+ kraadi! Eriliseim mälestus on aga lihavõtetest, kui poisid tulid pangedega, milles oli külm vesi. Tüdrukutelt küsitakse luba „kastmiseks“, millest ära öelda oleks kohatu. Läbivettinuna tänad sa neid ja pakud neile sinki ning mune ja kutsud ehk tuppagi. Mõned modernsemad mehed asendavad veeämbrid kõige jälgimate lõhnaõlidega… Koolipidudel lõbutsevad ka õpetajad ning ballidel kannavad tüdrukud pulmakleite. Muidugi tasub arvestada ka veinifestivalidega, isegi kirsifestivaliga. Sellega kaasnevad Euroopa parimad veinid, mustlasmuusika, tantsud ja laulud. Sellistel hetkedel paitab südant tunne, et olen sattunud avastamata Itaaliasse. Iga õige ungarlane kiindub ka käsipalli ja eriti vesipalli, mida vaadates võin ka mina pisikese Maarjamaa neiuna põnevusest lõhki minna. Ja siis mingil hetkel ma sain aru, et ma olen sattunud.. koju. Jah….. koju.
Järsku avastasin ennast mõtlemas ungari keeles, kõik oli nii kodune, isegi unenäod tulid kögös-mögösi keeles. Keegi enam aru ei saanud, et tegemist on észtkimó´ga (eestlane+eskimo), kes Ungari talve ei karda ning tagatipuks oskab veel eksootilist murdmaasuusatamist ka. Sõbrad ja pere, kodu ja kool, traditsioonid ja keel said nii kiiresti ja nii lõplikult nii omaks! Siis tulin ma tagasi Eestisse, kus kõik kõnnivad nii kiiresti ja ajavad asju omaette. Kõigil on suured ambitsioonid! Siin on igaühel plaanid saada rikkaks, edukaks või kuulsaks. Plaan olla parim, pigistada ennast nagu sidrunit. Minus elab aga edasi ka pisike cuki magyar: kui minu kallil isamaal on elutempo karmivõitu, siis mõtlen jälle oma teise kodu peale, loen midagi madjarite pudikeeles ja suvel lasen taas kord kondid soojaks Balatoni mudades ja sõprade naerudes. Kui juba kord Ungarisse armuda, siis lõplikult ning tagasiteed enam ei ole!
Stina Aava
Ungari sinimustvalges peeglis 